Thursday, February 10, 2011

Lõpuks siis...

No nii...
Mainiti siin kunagi, et ma hakkaks blogi pidama, nii ma siis selle lõpuks lõingi ja mõtlesin et panen paar rida kirja.
Ärge midagi ahhetama panevat lootke, sest ma ikkagi ei ole suurem asi kirjanik ja kirjavigu ka rohkem kui EURO/DOLLARI (võtke kuidas tahate) eest.

Hakkame siis algusest peale.
10-s september oli see, kui sai lahkutud Eestist ja nüüdseks siin oldud pea 6 kuud, aga see selleks.
Reis algas sellega, et juba Tallina lennujaamas anti viimane meile (mulle ja Erkole) viimane kutsung pardala, sest unustasime end tax free poodi ja olime parasjagu ametis rummi ostmisega :).
Reis Londonisse (olgu mainitud et lendasime Tallinn-London-Kuala Lumpur-Perth) läks rahulikult, mängisime kaarte ja jõime rummi, nagu õigetele eestlastele kohane.
Londonis kükitasime mõne aja ja leidsimegi end jälle tax free poest rummi ostmas, saime kaks liitrit 18 naela eest, milline võit, sest üks oli 12 naela, olime omadega väga rahul ja sammusime lennukile.
Londonist Kuala Lumpurisse lend oli õuduste lend...esiteks kuradima pikk ja teiseks isegi telekaid polnud, odavlennu firma Air Asia - saast. Ega meil siis jäänudki muud üle kui hakata rummi jooma ja jälle kaarte mängima. Kuna oli öine lend ja kõik magasid (välja arvatud meie), sisi käidi päris mitmeid kordi korrale kutsumas, aga polnud lugu, jõudsime kenasti Kuala Lumpurisse ja lasti isegi riiki, nii et kõik läks õnnelikult ning vahepeal hädamaandumist meie pärast ei tehtud.
Kaula Lumpuris lennukist väljudes oleks nagu labidaga vastu pead saanud, sest palav ja niiske õhk olid võrdlemisi talumatud...ja pidime seal veel passima terve päeva...see oli üks raske aeg.
See päev sai aga siiski üle elatud ning õhtul leidsime end jälle tax free post rummi ostmas ja resi Perthi võis jätkuda...jällegi sai ära joodud üks korralik kogus rummi ja seekord öise lennu ajal nii palju pahameelt ei valmistanud.
Austraaliasse saabudes olime veel siiski vähe võtused veel ja päris täpselt riiki saabumist ei mäleta :).
Igal juhul lasti tollist läbi ja mingit kottide läbiotsimist ka polnud, ju siis vaatasid, et vast pole mõtet ega nad niikuinii millestki aru ei saa :).
Lennujaamast sai siis mingile taksobussile hüpatud ja hosteli poole sõit kus sai end vähe välja puhata.
Paar esimest ööd olime Billabongi hostelis, kuna aga tundus kallis läksime uut otsima..leidsimegi mingisuguse kesklinnas, käisime üht tuba ka vaatamas, mis tundus normaalne. Oligi asi otsustaud ja kolisime ümber, maksime kohe nädala ette, sest see odavam, kui aga tuba nägime...oli see üks kuradima rotiurgas...
Kui kunagi keegi peaks tulema Perthi ja tahab hostelis ööbida vali Perth, mitte mingi mingi mingi hinna eest kesklinnas Grand Central hostel, see on üks suur suur rotiurgas. Ainult olime õnneks nädala seal.
Kõige tipp oli veel see, et jagasime tuba mingi kahe tüübiga ja üks nendest oli veel PEDE. Ühel õhtul olime Erkoga 4-5-ni öösel üleval ja keerasime magama, ärgates avastasime, et vastas voodi narile ette tõmmatud tekk. Naersime veel, et vennal mingi naine siin käinud, kuna meie ei kuulund midagi, sest magasime sügavalt.
AGA MIS HOOPIS VÄLJA TULI, VENNAL OLI TEINE VEND VOODIS!!!!
Appi, seda kuulnud, et kaks tüüpi üksteist panevad, oleks vist teki eest tõmmanud ja lihtsalt jalaga virutanud - RÕVE RÕVE RÕVE, õnneks magasime ja ei kuulnud midagi, aga hiljem oli ikka väga vastik tunne, et mingid tüübid panid üksteist meie toas - jakk.
Aga olgu, see algus on juba jube pikaks veninud siin ja keegi niikuinii lugeda ei viitsi, nii et lähen siis edasi.
Kolisime tagasi Billabongi, sest seal oli hea. Iseenesest hostelis lahe elada, kohtad uut rahvast ja pidu käib seal küll seitse päeva nädalas, panime meiegi seal korraliku peo maha, päris lahe oli.
Mõne aja siis olime veel seal ja lõpuks kolisime majja, kus elame praeguseni, mitte midagi erilist, aga kuna tagatisraha polnud, mida siin kõik nõuavad ja meilt selle maja eest ei nõutud, siis saigi sisse kolitud.
Esimese nädala me siis lebotasime siin niisama ja avastasime linna, päevas sai kõmbitud ikka mitmeid kilomeetreid maha.
Aga nädal peale siia saabumist sai lõbu otsa, kuna avastasime end taaskord Schenkerist töölt. Esimese nädala olin laos ja siis peksti kontorisse, kus olen tänase päevani. Kontoris jooksutati ühe ameti pealt teisele ja ühte kindlat tööd polnudki. Paar kuud üht, paar kuud teist jne, aga muidu olen rahul Schenkeris oldud ajaga, mulle meeldis. Kõik sõbralikud ja abivalmid, nagu enamus austraallasi, keda mina kohanud olen.
Töökoht lahe, aga palk niru...nagu Schenkerile kohane.
Aga aitab nüüd tööst.
Mis me siis siin korda oleme saatnud, suurt nagu polegi :).
Pidu loomulikult korralikult pannud ja ringi vaadanud. Oleme siis sõitnud vähe ringi siin Perthi ümbruses, natuke igale poole - põhja, lõuna ja ida. Loodus on ääretult ilus ja mõnusalt soe ei jõua ära oodata, kui saaks näha täiesti metsikut poolt, aga see selleks.
Esimesed paar kuud olime sisi põhimõtteliselt töö ja peo mesilased ja suurt midagi korda ei saatnud.
Seejärel siis hakkasime ringi luusime Perthi ümbruses, nagu ka eelpool mainitud sai.
Detsembri alguses saabusid siia sõbrad Eestist ja nendega sai veedetud koos jõulud ja aastavahetus. Jõulud on siin üks suur joomalaager ja ega meiegi teisiti käitunud...oli üks raske ja sügav pohmell. Aastavahetus ei olnud mitte midagi erilist, läksime linna, nägime mõnda raketti ja oligi korterisse tagasi minek, suht mõttetu :), seltskond oli vähemalt hea :).
A, mingi aeg käisime sand surfingut ka tegemas, siit 150 kilomeetri kaugusel põhjas, liivaluidetel - ei olnud midagi ääretult lahedat, aga kogemus siiski. Lihtsalt väike vahemärkus.
Nii, kuhu ma nüüd siis jäingi..ahjaa...aastavahetus, see polnud midagi erilist.
Kõige suurem püha austraallaste jaoks on siiski Australian Day mis on 26-ndal jaanuaril, see oli üks lahe päev, olgu märgitud, et siis Austraalia elu seisab ja kõik joovad ning tähistavad, isegi kui see on keset nädalat, näiteks kolmapäeval. Meie siiski tegime pidu teisipäeval...et saaks järgmisel päeval kosuda :). Igatahes, sel päeval läksime õhtul linna suurelt reklaamitud tulevärki vaatama ja pean tunnistama, et see oli tõesti vägev..usun Edgari korraldatud ilutulestikule teeb silmad mitmekordselt ette.
Eelmisel nädalavahetusel käisime uudistamas ühe töökaaslase venna vanu muskleid (autosid siis), mehel on üle 80 auto, peamiselt klassikalised ja mõned ka uued, enamus austraalia stiilis Mustang GT-d, nii lahedat kogu ei ole mina veel oma silmaga näinud ja seda vaatepilti nautisin täiel rinnal.
Midagi erilist siin korda polegi saatnud ja kui olengi, siis hetkel igatahes ei meenud..raske on poolt aastat siin kiirelt kokku võtta, nii et andke mulle andeks.
Kiire lõpp siiski veel tööst, tean-tean, et igav...küll välja kannatate.
Schenkeri jõulupeol (mis toimus kusjuures jõe peal kruiisipaadi peal, see oli ka muide jube lahe :)), uuris peadirektor, mis me edasi tahame teha ja kas äkki kauemeks jääda jne. Meie olime muidugi vaimustuses, et selline pakkumine ja korrutasime üksteise järel, muidugi-muidugi-muidugi.
Kuskil uue aasta alguses siis tuligi pakkumine, et teeme teile nelja aasta viisad, kas tahate ikka jääda. Meie vastuseks oli loomulikult: "Aga loomulikult, see oleks super".
Nüüd siis 2 nädalat tagasi, hakkasin aga mina kahtlema ja leidsin, et nelja aastat ühe koha peale jääda ei ole siiski minu jaoks, sest miks lahkusin Eestist? Saada vaheldust, näha maailma, reisida ringi, puhata ja nautida elu. Hetkel aga olen samas rutiinis, milles olin Eestiski ja reisimisest ning maailma nägemisest on asi ikka väga kaugel. Mis seal siis ikka, saigi otsusatud, et ei...ja rääkisin kaks nädalat tagasi peadirektorile oma jutu ära ning loobusingi nelja aasta viisast. Ja nii ongi 18 veebruar minu viimane päev Schenkeris ja hetkel ka transpordi valdkonnas, aitab küll vahelduseks. Võib-olla oli see minu elu suurim viga, aga kes seda teab, eks elu näitab.
Nüüd siis vaatab, mis edasi saab. Plaanin veel mõne aja Perthis kükitada ja siis edasi põrutada teadmata suunas. Kuna ma ei ole suurem asi planeerija siis nagu mulle kohane - päev korraga!

See oli ka siis üks põhjusi, miks mõtlesin et hakkan ridu kirja panema, sest ma olen ikkagi piisavalt laisk, et kõigile kogu aeg teada anda, kuidas mul läheb ja millega ma tegelen ning nii mõnigi sõber tahaks mind juba vaikselt maha lüüa, kuna minust pole midagi kuulda ja ei tea mis toimub. KÕIK KES NII ARVASID, ANDKE MULLE ANDEKS :), HOMME OLEN PAREM!!!

Ei oska öelda, millal tuleb järgmine kanne, aga kunagi ikka...see igatahes võttis aega ainult kuus kuud...ei ole ju pikk aeg. Igatahes, annan teada kui jälle midagi uut.
Seniks, olge tublid ja pidage vastu, talv on ju varsti läbi :).
Ahjaa...pilte ma ei viitsinud siia lisada, olete neid näoraamatus piisavalt näinud :).