Elu Austraalia Lihulas...

No tere taas mu kallid kaasmaalastest sõbrad.
No ei saa aru kuhu see aeg küll lendab, kui ongi märkamatult möödunud juba üle kuu viimasest elusoleku märgist.

Olen siis jätkuvalt Kununurras, mis on põhimõtteliselt nagu elu Lihulas, ainult et teises maailma otsas :).
Leidsin siis töö ühes farmis, kus olen peamiselt tõstukijuht, aga teen ka hetkel muud tööd vahepeal kuna hooaeg pole veel korralikult pihta hakanud ja teised tööd vaja ka ära teha, aga kui juba kiireks läheb, siis olen puhtalt tõstuki peal - see selleks. Üritan siis kuidagi viimistleda oma töökohustused ja midagi veel seletada, sest suurt midagi põnevat siin ausalt öeldes juhtunud ei ole :D.

Töötan siis farmis, kus kasvatatakse meloneid, kõrvitsaid, puuvilla ja midagi veel (mille nime ma ei mäleta:)).
Farm kuulub sakslastele, kes tulid siia elama juba ammuseid aegu tagasi, aga siiski sakslased - olemus on sama, mina õnneks nendega väga kokku ei puutu, nii et kõik hästi :). Töökoha leidsin tööbüroo kaudu ning kui küsiti, et kas eelnev tõstukiga sõitmise kogemus on, vastasin et noh natuke ikka olen, mida ma ka olin :). Ülemus tegi ka testi, kus siis pidin kuskil 8 alust, mis olid üksteise otsa virna laotud tõstma ükshaaval teineteise otsa, tehes samast virnast teine virn, mille järgi siis ülemus vaatas kui sirge virn on. Tulemuseks oli rahulolev nägu ning tuligi tööpakkumine.

Farm asub umbes 13 km kaugusel minu karavan pargist ja täpsemalt töötan hoones, kus pakitakse meloneid ja kõrvitsaid. Hooneks just seda nimetada ei saa, sest ees ainult paar seina ja peakohal katus (siin nimetatakse selliseid hooneid shed-ks).


Nii et mina siis töötan ühes sellises tüüpilises packing shedis (pakkimis kuuris). Ülemuseks on mul 30 aastane austraallane, kes on olemuselt viimase peal, tundub et mul on ülemustega ikka kõvasti vedanud, sest halba ülemust mina veel kohanud ei ole, aga see selleks. Seda packing shedi on ta juhatanud 4 aastat ning alustas algselt kunagi isegi seljakotirändurina, ise Ta on algselt pärit muidu idakaldalt Cold Goastilt. Nagu ikka noores eas juhtub, läks ülikooli kõrvalt tööle ning kukkus selle tõttu välja, nii et tuligi oma kott haarata ja rändama minna.

Kuna Ta ise on meloneid põldudelt korjanud ja neid piisavalt kaua näinud, siis teab nende olemusest ja kõigest muust jamast kõvasti, minul pole aga endiselt veel eriti õrna aimugi milliine valmis on ja milline mitte, aga juba nii enam-vähem :).

Samuti töötab meiega kolm japsi, kaks jaapanlannat ja üks noormees.

Neiud pakivad meloneid ja noormees tõstab kastid alustele, mida aitan ka mina teha, kuna nagu eelnevalt mainisin, pole hetkel nii palju tööd.

Üritan siis kirjeldada kuidas näeb välja töö meie shedis.

Melonid tuuakse põllult kohale suurtes bin-des, Eestis sarnanevad need kalakonteineritele (Kui keegi on kunagi näinud)

Seejärel bin-d tühjendatakse tõstukiga suurde vanni, mis on täidetud veega. Põhimõte on selles, et tõstuk haarab bin-i ja suleb kaane ning põhimõtteliselt keerab bin-i vanni kohal teistpidi ja melonid kukuvad vette - lihtne :).

Seejärel liiguvad melonid mööda liini edasi, kus sorteeritakse välja viljad, mida ei kasutata müügiks (kas on liiga väikesed ja pole väärt erilist raha või siis on peal liiga palju nö märke, mis ei ole head hinnale ja  kvaliteedile).
Peale sorteerimist liiguvad melonid mööda liini läbi kasti kus arvuti skänneerib sisse iga meloni ja seejärel sorteerib omakorda suuruse järgi erinevatesse sorteerimis bin-sse.

Peale sorteerimist suuruse järgi tüdrukud pakivad melonid kastidesse ja meie siis tõstame sama suurusega melonite kastid alustele ning rihmutame.

Kui alus on täis võtan oma armsa tõstuki ja liigutan aluse külmaruumi, kus neid säilitatakse kuskil +7 kraadise temperatuuri juures kuni saadetakse välja.

Kui piisav arv aluseid on täis (tavaliselt kuskil 18 alust) tellitakse transport ja kaup laetakse rekkatele, mis toimetab siis melonid kokkuostjatele üldjuhul Perthi ja Melbourne-i.

Vahel juhtub see, et korjajad ei saa põllul hakkama ja pakkijad on liiga kiired, siis peame ootama melonite kohaletoimetamist, mis on kõige hullem aeg, sest siis ei ole mitte midagi teha. Lihtsalt passid ja vaatad kella, et millal kurat need melonid küll jõuavad. Viimasel korral oli meil siis nii igav, et hakkasime kulu põletama ning nii need võsapõlengud alguse saavadki. Nii hull õnneks asi ei olnud, kuna meie omal oli ümbritsetud vesi ja muld, nii et tulel minna ei olnud mitte kuhugi.

Mina siis teen tööl samuti peaaegu kõike, välja arvatud pakkimist, seda ma teha ei taha ja ülemus ei taha et teeksin ka, mis on iseenesest hea. Samas tühjendan bin-e vanni, vahel harva sorteerin, tõstan kaste alustele, rihmutan, liigutan alused külmaruumi, täidan paberimajanduse ja lõpuks laen ka rekkaid.

Samuti anti mulle töö juurest auto, et viiksin japsid tööle ja koju ning samas saan ise tasuta autot kasutada.

Nii palju siis tööst, kindlasti jäi midagi rääkimata, aga hetkel küll midagi olulist ei meenunud.

Vabal ajal pole me siin suurt midagi teinud, ükspäev käisime sõbraga jõe ääres krokodille otsimas, aga ei näinud õnneks või kahjuks ühtegi :).

Ja nii need päevad siin mööduvad, üritan teha tööd nii palju kui võimalik ja ehk natuke rahagi säästa. Reedeti saab käidud kohalikus pubis bändi kuulamas ja õlut joomas ning ülejäänud aja passime siin karavan pargis ja lööme aega surnuks, kuna eriti kuskile minna siin ei ole. Nii et eks näis mis saab.

Kindlasti on paljudel peas küsimus, et millal ma siis koju tulen. 

Kelle rõõmuks, kelle kurvastuseks ei tule veel niipea.

Kuna farmipäevad on vaja täis saada, et viisat pikendada, mis juhtub alles septembris ning lubasin olla tööl kuni hooaja lõpuni siis saan koju alles vast jõuludeks. Aga noh, kui ei saa õlut juua mätta otsas, siis saab seda teha pubis seapraadi süües :).

Selleks korraks vist ongi jälle kõik ning annan vast jälle märku kui midagi peaks juhtuma, milles ma natuke kahtlen :D.

Olge tublid!

Head aega

Thank you for visiting Perth...Welcome to Kununurra!

No tere taas mu kallid sõbrad...jällegi on möödunud viimasest postitusest üpriski pikk aeg, aga noh...mis seal ikka.

Nagu juba pealkirjast aru saite, siis Perthis ma enam pole, vaid jõudnud juba omadega Kununurrasse, mis on Perthist umbes 3500 km põhja poole...peaaegu Darwinis, aga alustan siis enam-vähem sealt kus pooleli jäin.

Viimati siis tegelesin Perthis tänavakivide panekuga, selle karjääri selleks korraks lõpetasin, kuna tahan siiski pikendada viisat aasta võrra ja tuleb teha farmis nii 3 kuud tööd, siis polnud enam aega Perthis passida, vaid tuli sõita põhja poole farme otsima, samuti hakkab siin talv ning põhjas vähe soojem kui lõunas. Võiks ju arvata, et harjunud külmaga, aga võta näpust - ei olegi :D. Saigi siis lahkumise kuupäev paika pandud ja tuli veel reisikaaslased leida, kes sooviksid ühineda, kuna üksi siin autoga ringi sõita on väga kulukas ja minul olid, nagu ikka, näpud põhjas.
Leidsin kaks saksa tüdrukut internetist, kes soovisid samuti põhja poole sõita. Plaan paika pandud ja põhimõtteliselt olid asjad koos minekuks. Enne seda aga tuli maha pidada üks suuremat sorti pidu, kus olid pea kõik mu sõbrad Perthist.
19-nda aprilli hommikul oli start põhja poole. Ajasin hommikul vara veel kogu majarahva üles, et kõigile soovida head ja ikka viisakalt tuld tõmmata - meeldejäävalt :). Lahkumine oli kurb...kellega elatud koos pikemat, kellega lühemat aega, aga siiski..kõik olid mu head sõbrad ja raske oli nad maha jätta ning alustada rännakut üksiku hundina põhja poole.
Hommikul siis korjasin tüdrukud linnast peale ja esimeseks suureks sihiks sai valitud Broome, mis on Perthist umb 2500 km põhja poole. Tee Broome oli pikk ja igav, kuna enamasti olid pikad sirged teelõigud ning teede servas enamasti võsa, juhtus sekka ka mõni üksik mägi :).

Kuna põhja poole oli sõit niikuinii, siis üritasime ka vaatamisväärsusi käia vaatamas, kõiki muidugi ei jõua, kuna igale poole ei saa minu autoga ligi ja samuti on neid lihtsalt liiga palju, seega tuli teha lihtsalt valikud.
Esimene peatus oli meil umbes Perthist 150 km põhja poole kohas mida nimetatakse Pinnacles, kus olid paljude-paljude aastatega tekkinud kivist moodustused. Ma ei oska küll öelda mitmete, sest ma ei mäleta :), aga igatahes neid aastaid oli palju. Polnud küll midagi erilist vaadata, aga kuna oli tee peal siis käisime läbi.

Kivid vaadatud ning sõit läks edasi Broome poole. Tee peale jäi üks huvitav rand mil nimeks Shell Beach, nimi selline, kuna seal ei ole liiva vaid kogu ranna ala koosneb väikestest merekarpidest ja vot see oli juba ilus rand :), sinine vesi ning valge ranna-ala.

Olgu siis veel mainitud, et Shell Beach on Perthist umb 700 km kaugusel, nii et vahepeal jõudsime teha ka ühe peatuse öö veetmiseks, aga ööbimistest ja reisikaaslastest vähe hiljem.
Sai veel sõidetud nii 60 km ja saabusime Monkey Mia-sse, mis on tuntud delfiinide poolest ja kus neid paar korda päevas söödetakse. Hommikul oli siis n-ö rivistus rannas ja kõik ootasid kuni ilmusid välja delfiinid, kes nuiasid kala kuurordi töötajatelt, sel korral oli neid ainult kaks, aga vahel ka üle kümne.

Koht oli jällegi ilus ja kaunis nagu ikka igal pool Austraalis :).

Öö veedetud ning jällegi juba tuttavasse kohta - autorooli taha :).
Monkey Mia-st edasi suundusime Coral Bay poole, mis on tuntud snorgeldamise poolest, kuna seal riff kohe ranniku lähedal ja veealune maailm imeline, mida ma ise siiski kahjuks uudistama ei jõudnudki, aga küll veel jõuab seda turisti siin mängida:).

Edasi läks sõit juba lõbusamaks. Loodus mitmekülgsem - rohi rohelisem, teed kurvilisemad ja kaugustes paistsid mäed, mitte lihtsalt võsa:).

.
Järgmiseks peatuseks oli siis Karijini rahvuspark, mis on imeline. kunagine jõgi on uuristanud sinna suure lõhe, mis on muutunud väikeseks kanjoniks, mil sügavust umbes 100 meetrit.

Mägistes ojades ujutud, värskendus ja puhkus tehtud ning ootas ees 1000 km Broome, mis sai tehtud vaid väheste puhkepausidega, sest kaaslastest oli kopp ees ja tahtsin juba kohale jõuda :). Teisipäeval algas minu rännak ja Broome jõudsin ma laupäev vastu pühapäeva kell kolm öösel.
Reisikaaslastest nii palju, et sakslane on ikka sakslane ja nii igas mõttes. Nii välimuselt - mida ei olnud, kui ka olekult - üleolevad ja mitte millegagi rahul. Alguses oli kõik tore, aga mingi aja pärast hakkas vingumine pihta erinevate asjade üle, peamiselt selle üle, et bensiini hind on liiga kõrge, tahtsin isegi peaaegu küsida, et kas sõidame tuhat km Perthi tagasi, et seal odavamalt tankida, aga suutsin hoida keelt hammaste taga :), aga jah...reisikaaslastega mul ei vedanud. Viimaseks piiriks oli see, kui saabusime öösel Broome ja üritasime leida kohta, kus magama keerata. Sõitsime ühte linna äärsesse karavanparki ning ajasin öösel omaniku kogemata üles, kuna uksel seisis kiri, et helista kella. Mina mõtlesin, et seal mingi öine vahetus tööl, aga võta näpust, nii need asjad siin ei käi, vaid tuli hoopis välja omanik, kes oli tund aega tagasi peale pidu magama saanud :), aga siiski andis meile lahkelt telkimiskoha. Tagantjärele mõeldes, oleks võinud magada autos ukse ees ja astuda sisse hommikul, aga mis seal ikka :). Igatahes, maksin kohe kolme inimese ööbimise ära, mis oli 15 dollarit öö, per nägu. Telkimiskohta jõudes, kukkusid tüdrukud hädaldama, et see on liiga kallis ja nemad pole nõus seda maksma jne jne jne...seega, viisin nad keset ööd linna, korjasid oma kodinad autost kokku ja istusid tänaval oodates hommikut libistades veini. Siiski ei olnud see minu idee, vaid nende, kuid olin lahkelt nõus seda tegema, et neist juba lahti saada, julm aga mul oli juba sellest jamast üpriski kopp ees.
Hommikul rääkisin omanikule ilusti ära, et olin öösel üksi ning õnneks oli mõistev ja pidin siiski maksma vaid enda eest, sest ma ei tahtnud teda enam uuesti keset ööd üles äratada, niigi oli piinlik natuke :).
Teel olles ööbisime enamasti tasuta telkimis kohtades, mis olid peamiselt kohe tee servas nii et liiklust oli pidevalt kuulda - polnud eriti meeldiv :). Maksime ööbismise eest vaid ühes kohas, Monkey Mia-s, kuna seal oli kuurort ja sealgi oli sakslastel kisa, kuna öö oli liiga kallis..jällegi 15 taala nägu, aga üritasin mitte välja teha ning hoida omaette.
Roolis üritasin olla kogu aeg mina, kuna autot neile väga ei usaldanud ja roolis olles ei pidanud nendega väga rääkima vaid sain põhjendada vaikimist keskendumisega sõidule :P. Ainult viimasel tuhandel km andsin neile roolida nii paarsada km kuna silm hakkas kinni vajuma, aga ka siis olid mõtted kogu aeg sellel et nad mõnele kängurule otsa ei sõidaks ja mu autot ära ei lõhuks :) ja ma ei ole silmakirjalik naiste sõiduoskuse suhtes (võib-olla ainult natukene :)), nad lihtsalt ei meeldinud mulle :D.
Naistest lahti saadud ja olingi jälle üksi, aga mitte kauaks, vaid paariks tunniks, kuni hommikul kohtasin jälle väga toredaid eestlasi, kes peatusi täpselt minu telgi kõrval, oh milline kokkusattumus :). Veetsime mõnusalt õhtuid, käisime basseinis ujumas, libistasime mõned õlled ja chillisime niisama, oli ülimalt tore aeg ja olen väga tänulik, et leidsin omale jälle väga head sõbrad - super.
Tööd Broome-st ei leidnud ja ära elamiseks sai karavanpargis riisutud ja teisi kodutöid tehtud, mille eest maksti kusjuures päris hea raha, nii et sai maksta renti ja veel süüa ka osta ning väheke jäi ülegi...päris hea. Siinkohal pean jällegi tänama sõpru Broome karavanpargist, kes mõned neist olid olnud seal selleks ajaks juba 3 nädalat ja end mõnusalt pererahva südametesse söönud ja lahkelt tööd pakkusid :).
Puhata on hea ja tore aga kahjuks selle eest palka ei maksta, nii et peale nädalast Broome-s viibimist tuli võtta vastu otsus ja liikuda edasi põhja poole, et leida tööd. Uurisin vähe internetist farmide numbreid, helistasin kõik läbi ja üks neist lubas nädalaks tööd. Asjad kokku ja sõit Kununurra poole võis alata, seekord aga üksi, kuna eelmisest korrast olid kurvad kogemused :).
Plaanisin küll alustada sõitu kell 7 hommikul, aga no mitte kuidagi ei saanud üles ja hakkasin sõitma hoopis kell 10, lihtsalt väheke ajagraafikust maas, aga mitte palju :). Tuli veel jätta hüvasti juba kalliks saanud sõpradega, mis ei olnud taaskord kerge :). Tegelikult oli neid kokku seal viis, aga kuna mina ärkasin üles nii hilja ja pildi tegime sama päeva hommikul, mil lahkusime, siis üks neist oli juba selleks ajaks läinud tööle. Anna andeks Andres :D.

Aga nagu ikka, peale igat lahkumist tuleb lihtsalt saada uuesti kokku :).

Broome-st võtsin ette sõidu natuke üle 1000 km kaugusele Kununurrasse, kuna passida kuskil ei viitsinud siis sõitsin selle maa maha ühe päevaga, ainult nii umbes 11,5 tundi, ainsateks peatusteks tankimised ja väikene jalgade sirutus. 

Kohale jõudes tuli välja, et tööd polegi nädalaks vaid ainult paariks päevaks.

Tööks oli siis kõrvitsavagude kõplamine, oeh see oli üks raske, käed olid rakkus ja vagudel ei tundunud olevat lõppu, aga kuna raha oli vaja, siis tuli seda teha. Kununurras viibin kohalikus karavanpargis, kus päris palju erinevatest maadest backpackerid ja juba nii mõnegi hea sõbra siit leidnud jällegi olen loomulikult komistanud eestlaste otsa, nagu ikka :D. Siin olen viibinud pea kaks nädalat ning vahepeal sai jällegi käidud paar päeva tööl. Mõtlesin, et kõplamisest hullemat tööd pole, siis selgus et on. Selleks korraks oli siis mingi teimede harvendamine, kuna neid külvati maha liiga palju - ehk siis põhimõtteliselt rohimine. Vagudel ei paistnud jällegi lõppu, selg kange, jalad valutasid...hirrrrmus...kui vähegi võimalik, ärge seda tööd tehke :D. Tulid meelde vanad filmid kus mehed olid sunnitöö laagris :).

Kununurra ise on pisike linnake, kus elab nii umbes 6000 inimest. Kõrval kohe rahvuspark, kus sai käidud isegi jalutamas ja päris kena koht oli :).

Igatahes on Kununurra üks paras küla, kus suurt midagi peale hakata pole. Paar pubi, mõned poed ja rohkem suurt midagi polegi. Nii et põhiline aja veetmise viis on karavanpargis passimine ja rahvaga juttu ajamine ning paar korda olen isegi kalal käinud ja isegi lausa mõned kätte saanud. Tänagi alles käisime ja esimest korda oli minul ka au näha looduses elavat krokodilli, mis oli pisike magevee Gena ja otsis kalu meist nii 25 meetri kaugusel jões.

Selleks korraks vist ongi jälle kõik. Hetkel ei oska öelda kui kauaks siia pidama jään, kõik oleneb sellest kuidas tööga hakkab olema...aga küll ma jälle mõne aja pärast oma tegemistest teada annan. Seniks aga olge tublid ja nautige jube soojenevaid ilmasid. Mättas ju juba peagi kuiv mõnusalt õlle libistamiseks!

Nägelemiseni, mina lõpetan!

Mõni rida siis jälle...

No tere taas!

Eelmisest korrast on jällegi möödunud märkamatult üle kuu, aga üritan siis mõne rea jälle kirja panna. Kahjuks kõike vast ei jõua, kuna mälu pole enam see, mis oli nooruses, aga noh, proovima peab.

Niiviisi siis...eelmisel korral sai juba mainitud et Schenkeriga on selleks korraks kõik, lihtsalt tuli teha väike paus transpordist, kuigi arvatavasti niikuinii lõpetan samas valdkonnas, aga see selleks. Millega siis hetkel tegelen?!
18 veebruar oli minu viimane päev Schenkeris ning samal nädalal otsisin juba uut tööd, kuna meie majja tuli paar uut tegelast juurde(Ken ja Reigo) ja kuna Ken leidis suht kohe tööd, siis Reigo vajas samuti tööd. Hakkasime koos otsima ja leidsimegi interneti avarustest tööpakkumise tänavakivide paigaldajatele. Muidugi oli nõutud eelnev kogemus jne. Kuna mina polnud seda varem harrastanud, aga Reigo oli, siis kirjutasime, et oleme 4 aastase staažiga paigaldajad. Läkski vaid päev mööda ning tuli kõne tööpakkujalt ja töö oligi olemas. Üritasin end esialgu tagaplaanil hoida kuna polnud ju varem teinud ja ei tahtnud endast väga lolli muljet ka jätta, aga sain kenasti hakkama ja polnud hullu midagi.
Esimene päev tööpostil oli surm, kuna esiteks polnud teinud füüsilist tööd, põhimõtteliselt olnud kogu elu üks suur rott, kes kontoris klahve klõpsinud ja telefoniga lobisenud :), teiseks tempo oli samuti meeletu, ju vist pandi proovile mis meestega tegemist on ning kolmandaks, see kuumus...38 kraadi ja päike paistis otse pähe. See oli mu kõige raskem tööpäev läbi elu üldse :). Enam aga pole hullu...tööga ning kuumusega harjunud ja saab hakkama kenasti. Nüüdseks on ka tempo langenud ning ka temperatuur, kukkunud kõigest 30-35 kraadi peale :).
Paar sõna siis ka ülemusest, 57 aastane austraallane, kes pidanud seda ametit juba 30 aastat ja võta näpust, noorena ka Euroopat avastanud, küll mitte Eestit, aga on meie väikesest riigist kuulnud ja vahel ka küsib mis või kuidas meil asjad on, päris lahe. Olemuselt on ideaalne ülemus: rahulik, sõbralik ja viskab vahel ka nalja nagu ikka austraallastele kohane. Kuigi enamus Austraalia inimesi on laisad ja uimased, siis Tema puhul on vastupidi, agar ja töökas mees...nii et päris niisama vahtimist meil tööl pole, ikka rohkem ja rohkem kive tuleb maha laduda :).  Allpool siis ka mõni foto meie tehnikast ja tööst mida teeme.

No nii, mis siis veel korda oleme saatnud siin kaugel maal.

Nädala sees on töö rügamine ja muud praktiliselt midagi, kuna ärkama peab vara juba nii kella 5 ajal, siis ka vara magama, 9-10 paiku - karm.

Kolm nädalat tagasi tekkis meil idee minna kalale, mõeldud tehtud, laupäeval siis hakkasime seiklema - kalastamisest ei tulnud välja midagi, tuli hoopis offroad trip teedel mis olid tegelikult mõeldud 4WD autodele, mitte aga meie väikestele 2WD käkerdistele. See-eest seiklus oli lahe, sõitsime mööda outbacki ja nautisime loodust, vahel oli küll tunne, et kas nüüd läheb karteri põhi, sillad paigast või muud säärast, aga polnud hullu midagi ja saime kenasti hakkama. Miks keerasime kõrvalisele teele põhi trassilt oli see, et pidi mingi hea kalastuskoht olema, aga mere äärde välja me siiski lõpuks ei jõudnudki, sest kohalikud kelle kinni pidasime, kinnitasid meile selge sõnaga, et lõpuni te oma autodega ei jõua, sest need lihtsalt ei ole nende teede jaoks mõeldud :). Paraku pidime siis autode ninad ringi keerama ja tagasi veerema. Lõpuks leidsime siis mõned kohad, kus sai sööda ja konksu vette visata, aga kala me ikkagi ei saanud ja selles suhtes oli meie reis täiesti läbi kukkunud :), aga siiski päev oli tore ja sai jälle näha midagi muud peale linna - võimas.

Kaks nädalat tagasi oli ühe meie majakaaslase sünnipäev, mis alguses pidi olema rahulik koosviibimine, aga nagu hiljem selgus, siiski läbu.

Algas nagu ikka rahulik istumine ja jutustamine, aga hiljem muutus kõik...Ei hakka sellest pikemalt jahuma, sest kõik ju teavad millised need peod välja näevad aga viskan mõne pildi järgmisest päevast, milline nägi välja mõni koht pärast pidu :).

Nagu ikka, pidu sai läbi ja algas uus töönädal, mille vältel ei toimunud suurt midagi, kuigi vaid nii palju et panime paika plaani teha üks korralik kalastus trip.

Jällegi, mõeldud tehtud...ostsin varustuse ja reedeks olid asjad pakitud ning kohe peale tööd läks sõit lahti. 

Siirdusime siis Perthist nii umbes 250 km kaugusele lõuna poole Blackwood riveri äärde. Eesmärgiks oli seatud püüda võimalikult palju kalu ( Black Bream). Ei möödunud ka see nädalavahetus meil viperdusteta, esiteks jõudsime sinnakanti pimedal ajal ja ei leidnud alguses kohta kuhu telk maha panna, kuna austraallased peatuvad ainult karavanparkides ja  niisama metsas telkimisest väga lugu ei pea, siis oli ööbimiskoha leidmisega päris raskusi. Seiklesime nii paar tundi, kuni lõpuks enam-vähem sobiliku koha leidsime. Õhtul tegime lõket ja rüüpasime õlut nagu ikka ja keerasime magama, et saaks hommikul kohe kalastama hakata.

Nagu isegi näete, pimedas leitud koht oli armetu ja kalatu nii, et hommikul pakkisime asjad ja liikusime edasi üritades leida paremat kohta, sõitsime nii 100 km ja oligi uus koht leitud ning seekord ka laiem jõgi. Üritasime lanti loopida, aga sellega polnud mingit lootust ja läksime üle sööda peale, milleks siin kasutatakse krevette. Kui kalamehe juttu ajada, siis saime metsikult kala ja elu nagu lill, reaalsus aga oli see, et kogu saak oli meil 7 kala, mis ei olnud teab mis suured. Kala kohta nii palju, et liha suhtes meenutab ahvenat, on ka väga maitsev ja ka suurus oli nii umbes sama. Saagist tegime kalasuppi, mis kokkuvõtteks tuli päris maitsev, nii et päris nälga ei jäänud :D. Kala aga ei olnud ainuke asi, mille kätte saime, ühel mehele õnnestus kätte saada kogematta krabi, mis takerdus kuidagi tamiili otsa ning teisel part, kus relvaks oli tühi õlle pudel :D, kitkuti suled ja lõkkele küpsema, liha aga paraku ei olnud eriti maitsev, nii et sinnapaika see part ka jäi - nii lõppeski ta elutee, läbi ühe eestlase käe ja pudeli, kurb :).

Tripilt tagasi tulles külastasime ka mõnda linnakest ja ühte koobast, mil nimeks Mammuth gave, mis oli päris lahe, võib-olla ka sellepärast kuna pole ühtegi külastanud.

Selleks korraks vist hakkab jutt otsa lõppema ega siit midagi asjalikku tulnudki, aga ehk natuke lugemist ikka.
Uus nädalavahetus tulemas ja jällegi sünnipäevad, nii et pidu ehk hommikuni.

Seniks aga olge tublid ja mingi aeg üritan ka uued seiklused kirja panna!