Sunday, May 15, 2011

Thank you for visiting Perth...Welcome to Kununurra!

No tere taas mu kallid sõbrad...jällegi on möödunud viimasest postitusest üpriski pikk aeg, aga noh...mis seal ikka.

Nagu juba pealkirjast aru saite, siis Perthis ma enam pole, vaid jõudnud juba omadega Kununurrasse, mis on Perthist umbes 3500 km põhja poole...peaaegu Darwinis, aga alustan siis enam-vähem sealt kus pooleli jäin.

Viimati siis tegelesin Perthis tänavakivide panekuga, selle karjääri selleks korraks lõpetasin, kuna tahan siiski pikendada viisat aasta võrra ja tuleb teha farmis nii 3 kuud tööd, siis polnud enam aega Perthis passida, vaid tuli sõita põhja poole farme otsima, samuti hakkab siin talv ning põhjas vähe soojem kui lõunas. Võiks ju arvata, et harjunud külmaga, aga võta näpust - ei olegi :D. Saigi siis lahkumise kuupäev paika pandud ja tuli veel reisikaaslased leida, kes sooviksid ühineda, kuna üksi siin autoga ringi sõita on väga kulukas ja minul olid, nagu ikka, näpud põhjas.
Leidsin kaks saksa tüdrukut internetist, kes soovisid samuti põhja poole sõita. Plaan paika pandud ja põhimõtteliselt olid asjad koos minekuks. Enne seda aga tuli maha pidada üks suuremat sorti pidu, kus olid pea kõik mu sõbrad Perthist.
19-nda aprilli hommikul oli start põhja poole. Ajasin hommikul vara veel kogu majarahva üles, et kõigile soovida head ja ikka viisakalt tuld tõmmata - meeldejäävalt :). Lahkumine oli kurb...kellega elatud koos pikemat, kellega lühemat aega, aga siiski..kõik olid mu head sõbrad ja raske oli nad maha jätta ning alustada rännakut üksiku hundina põhja poole.
Hommikul siis korjasin tüdrukud linnast peale ja esimeseks suureks sihiks sai valitud Broome, mis on Perthist umb 2500 km põhja poole. Tee Broome oli pikk ja igav, kuna enamasti olid pikad sirged teelõigud ning teede servas enamasti võsa, juhtus sekka ka mõni üksik mägi :).





Kuna põhja poole oli sõit niikuinii, siis üritasime ka vaatamisväärsusi käia vaatamas, kõiki muidugi ei jõua, kuna igale poole ei saa minu autoga ligi ja samuti on neid lihtsalt liiga palju, seega tuli teha lihtsalt valikud.
Esimene peatus oli meil umbes Perthist 150 km põhja poole kohas mida nimetatakse Pinnacles, kus olid paljude-paljude aastatega tekkinud kivist moodustused. Ma ei oska küll öelda mitmete, sest ma ei mäleta :), aga igatahes neid aastaid oli palju. Polnud küll midagi erilist vaadata, aga kuna oli tee peal siis käisime läbi.

Kivid vaadatud ning sõit läks edasi Broome poole. Tee peale jäi üks huvitav rand mil nimeks Shell Beach, nimi selline, kuna seal ei ole liiva vaid kogu ranna ala koosneb väikestest merekarpidest ja vot see oli juba ilus rand :), sinine vesi ning valge ranna-ala.


Olgu siis veel mainitud, et Shell Beach on Perthist umb 700 km kaugusel, nii et vahepeal jõudsime teha ka ühe peatuse öö veetmiseks, aga ööbimistest ja reisikaaslastest vähe hiljem.
Sai veel sõidetud nii 60 km ja saabusime Monkey Mia-sse, mis on tuntud delfiinide poolest ja kus neid paar korda päevas söödetakse. Hommikul oli siis n-ö rivistus rannas ja kõik ootasid kuni ilmusid välja delfiinid, kes nuiasid kala kuurordi töötajatelt, sel korral oli neid ainult kaks, aga vahel ka üle kümne.


Koht oli jällegi ilus ja kaunis nagu ikka igal pool Austraalis :).

Öö veedetud ning jällegi juba tuttavasse kohta - autorooli taha :).
Monkey Mia-st edasi suundusime Coral Bay poole, mis on tuntud snorgeldamise poolest, kuna seal riff kohe ranniku lähedal ja veealune maailm imeline, mida ma ise siiski kahjuks uudistama ei jõudnudki, aga küll veel jõuab seda turisti siin mängida:).

Edasi läks sõit juba lõbusamaks. Loodus mitmekülgsem - rohi rohelisem, teed kurvilisemad ja kaugustes paistsid mäed, mitte lihtsalt võsa:).




.
Järgmiseks peatuseks oli siis Karijini rahvuspark, mis on imeline. kunagine jõgi on uuristanud sinna suure lõhe, mis on muutunud väikeseks kanjoniks, mil sügavust umbes 100 meetrit.




Mägistes ojades ujutud, värskendus ja puhkus tehtud ning ootas ees 1000 km Broome, mis sai tehtud vaid väheste puhkepausidega, sest kaaslastest oli kopp ees ja tahtsin juba kohale jõuda :). Teisipäeval algas minu rännak ja Broome jõudsin ma laupäev vastu pühapäeva kell kolm öösel.
Reisikaaslastest nii palju, et sakslane on ikka sakslane ja nii igas mõttes. Nii välimuselt - mida ei olnud, kui ka olekult - üleolevad ja mitte millegagi rahul. Alguses oli kõik tore, aga mingi aja pärast hakkas vingumine pihta erinevate asjade üle, peamiselt selle üle, et bensiini hind on liiga kõrge, tahtsin isegi peaaegu küsida, et kas sõidame tuhat km Perthi tagasi, et seal odavamalt tankida, aga suutsin hoida keelt hammaste taga :), aga jah...reisikaaslastega mul ei vedanud. Viimaseks piiriks oli see, kui saabusime öösel Broome ja üritasime leida kohta, kus magama keerata. Sõitsime ühte linna äärsesse karavanparki ning ajasin öösel omaniku kogemata üles, kuna uksel seisis kiri, et helista kella. Mina mõtlesin, et seal mingi öine vahetus tööl, aga võta näpust, nii need asjad siin ei käi, vaid tuli hoopis välja omanik, kes oli tund aega tagasi peale pidu magama saanud :), aga siiski andis meile lahkelt telkimiskoha. Tagantjärele mõeldes, oleks võinud magada autos ukse ees ja astuda sisse hommikul, aga mis seal ikka :). Igatahes, maksin kohe kolme inimese ööbimise ära, mis oli 15 dollarit öö, per nägu. Telkimiskohta jõudes, kukkusid tüdrukud hädaldama, et see on liiga kallis ja nemad pole nõus seda maksma jne jne jne...seega, viisin nad keset ööd linna, korjasid oma kodinad autost kokku ja istusid tänaval oodates hommikut libistades veini. Siiski ei olnud see minu idee, vaid nende, kuid olin lahkelt nõus seda tegema, et neist juba lahti saada, julm aga mul oli juba sellest jamast üpriski kopp ees.
Hommikul rääkisin omanikule ilusti ära, et olin öösel üksi ning õnneks oli mõistev ja pidin siiski maksma vaid enda eest, sest ma ei tahtnud teda enam uuesti keset ööd üles äratada, niigi oli piinlik natuke :).
Teel olles ööbisime enamasti tasuta telkimis kohtades, mis olid peamiselt kohe tee servas nii et liiklust oli pidevalt kuulda - polnud eriti meeldiv :). Maksime ööbismise eest vaid ühes kohas, Monkey Mia-s, kuna seal oli kuurort ja sealgi oli sakslastel kisa, kuna öö oli liiga kallis..jällegi 15 taala nägu, aga üritasin mitte välja teha ning hoida omaette.
Roolis üritasin olla kogu aeg mina, kuna autot neile väga ei usaldanud ja roolis olles ei pidanud nendega väga rääkima vaid sain põhjendada vaikimist keskendumisega sõidule :P. Ainult viimasel tuhandel km andsin neile roolida nii paarsada km kuna silm hakkas kinni vajuma, aga ka siis olid mõtted kogu aeg sellel et nad mõnele kängurule otsa ei sõidaks ja mu autot ära ei lõhuks :) ja ma ei ole silmakirjalik naiste sõiduoskuse suhtes (võib-olla ainult natukene :)), nad lihtsalt ei meeldinud mulle :D.
Naistest lahti saadud ja olingi jälle üksi, aga mitte kauaks, vaid paariks tunniks, kuni hommikul kohtasin jälle väga toredaid eestlasi, kes peatusi täpselt minu telgi kõrval, oh milline kokkusattumus :). Veetsime mõnusalt õhtuid, käisime basseinis ujumas, libistasime mõned õlled ja chillisime niisama, oli ülimalt tore aeg ja olen väga tänulik, et leidsin omale jälle väga head sõbrad - super.
Tööd Broome-st ei leidnud ja ära elamiseks sai karavanpargis riisutud ja teisi kodutöid tehtud, mille eest maksti kusjuures päris hea raha, nii et sai maksta renti ja veel süüa ka osta ning väheke jäi ülegi...päris hea. Siinkohal pean jällegi tänama sõpru Broome karavanpargist, kes mõned neist olid olnud seal selleks ajaks juba 3 nädalat ja end mõnusalt pererahva südametesse söönud ja lahkelt tööd pakkusid :).
Puhata on hea ja tore aga kahjuks selle eest palka ei maksta, nii et peale nädalast Broome-s viibimist tuli võtta vastu otsus ja liikuda edasi põhja poole, et leida tööd. Uurisin vähe internetist farmide numbreid, helistasin kõik läbi ja üks neist lubas nädalaks tööd. Asjad kokku ja sõit Kununurra poole võis alata, seekord aga üksi, kuna eelmisest korrast olid kurvad kogemused :).
Plaanisin küll alustada sõitu kell 7 hommikul, aga no mitte kuidagi ei saanud üles ja hakkasin sõitma hoopis kell 10, lihtsalt väheke ajagraafikust maas, aga mitte palju :). Tuli veel jätta hüvasti juba kalliks saanud sõpradega, mis ei olnud taaskord kerge :). Tegelikult oli neid kokku seal viis, aga kuna mina ärkasin üles nii hilja ja pildi tegime sama päeva hommikul, mil lahkusime, siis üks neist oli juba selleks ajaks läinud tööle. Anna andeks Andres :D.

Aga nagu ikka, peale igat lahkumist tuleb lihtsalt saada uuesti kokku :).

Broome-st võtsin ette sõidu natuke üle 1000 km kaugusele Kununurrasse, kuna passida kuskil ei viitsinud siis sõitsin selle maa maha ühe päevaga, ainult nii umbes 11,5 tundi, ainsateks peatusteks tankimised ja väikene jalgade sirutus. 




Kohale jõudes tuli välja, et tööd polegi nädalaks vaid ainult paariks päevaks.
Tööks oli siis kõrvitsavagude kõplamine, oeh see oli üks raske, käed olid rakkus ja vagudel ei tundunud olevat lõppu, aga kuna raha oli vaja, siis tuli seda teha. Kununurras viibin kohalikus karavanpargis, kus päris palju erinevatest maadest backpackerid ja juba nii mõnegi hea sõbra siit leidnud jällegi olen loomulikult komistanud eestlaste otsa, nagu ikka :D. Siin olen viibinud pea kaks nädalat ning vahepeal sai jällegi käidud paar päeva tööl. Mõtlesin, et kõplamisest hullemat tööd pole, siis selgus et on. Selleks korraks oli siis mingi teimede harvendamine, kuna neid külvati maha liiga palju - ehk siis põhimõtteliselt rohimine. Vagudel ei paistnud jällegi lõppu, selg kange, jalad valutasid...hirrrrmus...kui vähegi võimalik, ärge seda tööd tehke :D. Tulid meelde vanad filmid kus mehed olid sunnitöö laagris :).
Kununurra ise on pisike linnake, kus elab nii umbes 6000 inimest. Kõrval kohe rahvuspark, kus sai käidud isegi jalutamas ja päris kena koht oli :).



Igatahes on Kununurra üks paras küla, kus suurt midagi peale hakata pole. Paar pubi, mõned poed ja rohkem suurt midagi polegi. Nii et põhiline aja veetmise viis on karavanpargis passimine ja rahvaga juttu ajamine ning paar korda olen isegi kalal käinud ja isegi lausa mõned kätte saanud. Tänagi alles käisime ja esimest korda oli minul ka au näha looduses elavat krokodilli, mis oli pisike magevee Gena ja otsis kalu meist nii 25 meetri kaugusel jões.

Selleks korraks vist ongi jälle kõik. Hetkel ei oska öelda kui kauaks siia pidama jään, kõik oleneb sellest kuidas tööga hakkab olema...aga küll ma jälle mõne aja pärast oma tegemistest teada annan. Seniks aga olge tublid ja nautige jube soojenevaid ilmasid. Mättas ju juba peagi kuiv mõnusalt õlle libistamiseks!

Nägelemiseni, mina lõpetan!