Elu Austraalia Lihulas...

No tere taas mu kallid kaasmaalastest sõbrad.
No ei saa aru kuhu see aeg küll lendab, kui ongi märkamatult möödunud juba üle kuu viimasest elusoleku märgist.

Olen siis jätkuvalt Kununurras, mis on põhimõtteliselt nagu elu Lihulas, ainult et teises maailma otsas :).
Leidsin siis töö ühes farmis, kus olen peamiselt tõstukijuht, aga teen ka hetkel muud tööd vahepeal kuna hooaeg pole veel korralikult pihta hakanud ja teised tööd vaja ka ära teha, aga kui juba kiireks läheb, siis olen puhtalt tõstuki peal - see selleks. Üritan siis kuidagi viimistleda oma töökohustused ja midagi veel seletada, sest suurt midagi põnevat siin ausalt öeldes juhtunud ei ole :D.

Töötan siis farmis, kus kasvatatakse meloneid, kõrvitsaid, puuvilla ja midagi veel (mille nime ma ei mäleta:)).
Farm kuulub sakslastele, kes tulid siia elama juba ammuseid aegu tagasi, aga siiski sakslased - olemus on sama, mina õnneks nendega väga kokku ei puutu, nii et kõik hästi :). Töökoha leidsin tööbüroo kaudu ning kui küsiti, et kas eelnev tõstukiga sõitmise kogemus on, vastasin et noh natuke ikka olen, mida ma ka olin :). Ülemus tegi ka testi, kus siis pidin kuskil 8 alust, mis olid üksteise otsa virna laotud tõstma ükshaaval teineteise otsa, tehes samast virnast teine virn, mille järgi siis ülemus vaatas kui sirge virn on. Tulemuseks oli rahulolev nägu ning tuligi tööpakkumine.

Farm asub umbes 13 km kaugusel minu karavan pargist ja täpsemalt töötan hoones, kus pakitakse meloneid ja kõrvitsaid. Hooneks just seda nimetada ei saa, sest ees ainult paar seina ja peakohal katus (siin nimetatakse selliseid hooneid shed-ks).


Nii et mina siis töötan ühes sellises tüüpilises packing shedis (pakkimis kuuris). Ülemuseks on mul 30 aastane austraallane, kes on olemuselt viimase peal, tundub et mul on ülemustega ikka kõvasti vedanud, sest halba ülemust mina veel kohanud ei ole, aga see selleks. Seda packing shedi on ta juhatanud 4 aastat ning alustas algselt kunagi isegi seljakotirändurina, ise Ta on algselt pärit muidu idakaldalt Cold Goastilt. Nagu ikka noores eas juhtub, läks ülikooli kõrvalt tööle ning kukkus selle tõttu välja, nii et tuligi oma kott haarata ja rändama minna.

Kuna Ta ise on meloneid põldudelt korjanud ja neid piisavalt kaua näinud, siis teab nende olemusest ja kõigest muust jamast kõvasti, minul pole aga endiselt veel eriti õrna aimugi milliine valmis on ja milline mitte, aga juba nii enam-vähem :).

Samuti töötab meiega kolm japsi, kaks jaapanlannat ja üks noormees.

Neiud pakivad meloneid ja noormees tõstab kastid alustele, mida aitan ka mina teha, kuna nagu eelnevalt mainisin, pole hetkel nii palju tööd.

Üritan siis kirjeldada kuidas näeb välja töö meie shedis.

Melonid tuuakse põllult kohale suurtes bin-des, Eestis sarnanevad need kalakonteineritele (Kui keegi on kunagi näinud)

Seejärel bin-d tühjendatakse tõstukiga suurde vanni, mis on täidetud veega. Põhimõte on selles, et tõstuk haarab bin-i ja suleb kaane ning põhimõtteliselt keerab bin-i vanni kohal teistpidi ja melonid kukuvad vette - lihtne :).

Seejärel liiguvad melonid mööda liini edasi, kus sorteeritakse välja viljad, mida ei kasutata müügiks (kas on liiga väikesed ja pole väärt erilist raha või siis on peal liiga palju nö märke, mis ei ole head hinnale ja  kvaliteedile).
Peale sorteerimist liiguvad melonid mööda liini läbi kasti kus arvuti skänneerib sisse iga meloni ja seejärel sorteerib omakorda suuruse järgi erinevatesse sorteerimis bin-sse.

Peale sorteerimist suuruse järgi tüdrukud pakivad melonid kastidesse ja meie siis tõstame sama suurusega melonite kastid alustele ning rihmutame.

Kui alus on täis võtan oma armsa tõstuki ja liigutan aluse külmaruumi, kus neid säilitatakse kuskil +7 kraadise temperatuuri juures kuni saadetakse välja.

Kui piisav arv aluseid on täis (tavaliselt kuskil 18 alust) tellitakse transport ja kaup laetakse rekkatele, mis toimetab siis melonid kokkuostjatele üldjuhul Perthi ja Melbourne-i.

Vahel juhtub see, et korjajad ei saa põllul hakkama ja pakkijad on liiga kiired, siis peame ootama melonite kohaletoimetamist, mis on kõige hullem aeg, sest siis ei ole mitte midagi teha. Lihtsalt passid ja vaatad kella, et millal kurat need melonid küll jõuavad. Viimasel korral oli meil siis nii igav, et hakkasime kulu põletama ning nii need võsapõlengud alguse saavadki. Nii hull õnneks asi ei olnud, kuna meie omal oli ümbritsetud vesi ja muld, nii et tulel minna ei olnud mitte kuhugi.

Mina siis teen tööl samuti peaaegu kõike, välja arvatud pakkimist, seda ma teha ei taha ja ülemus ei taha et teeksin ka, mis on iseenesest hea. Samas tühjendan bin-e vanni, vahel harva sorteerin, tõstan kaste alustele, rihmutan, liigutan alused külmaruumi, täidan paberimajanduse ja lõpuks laen ka rekkaid.

Samuti anti mulle töö juurest auto, et viiksin japsid tööle ja koju ning samas saan ise tasuta autot kasutada.

Nii palju siis tööst, kindlasti jäi midagi rääkimata, aga hetkel küll midagi olulist ei meenunud.

Vabal ajal pole me siin suurt midagi teinud, ükspäev käisime sõbraga jõe ääres krokodille otsimas, aga ei näinud õnneks või kahjuks ühtegi :).

Ja nii need päevad siin mööduvad, üritan teha tööd nii palju kui võimalik ja ehk natuke rahagi säästa. Reedeti saab käidud kohalikus pubis bändi kuulamas ja õlut joomas ning ülejäänud aja passime siin karavan pargis ja lööme aega surnuks, kuna eriti kuskile minna siin ei ole. Nii et eks näis mis saab.

Kindlasti on paljudel peas küsimus, et millal ma siis koju tulen. 

Kelle rõõmuks, kelle kurvastuseks ei tule veel niipea.

Kuna farmipäevad on vaja täis saada, et viisat pikendada, mis juhtub alles septembris ning lubasin olla tööl kuni hooaja lõpuni siis saan koju alles vast jõuludeks. Aga noh, kui ei saa õlut juua mätta otsas, siis saab seda teha pubis seapraadi süües :).

Selleks korraks vist ongi jälle kõik ning annan vast jälle märku kui midagi peaks juhtuma, milles ma natuke kahtlen :D.

Olge tublid!

Head aega